Küsimus, kas Eesti peaks samuti minema valimisea langetamise teed, kõlab seega dramaatilisemalt, kui asi tegelikult väärt on. Valimisea langetamisel 18 eluaastalt 16-le suureneks valimisõigusega isikute arv umbes 24 000 inimese ehk ligi kahe protsendi võrra valijate koguarvust. Kui palju neist päriselt ka valimiskasti juurde jõuaks, on veel omaette küsimus.
Valimisea alandamist Šoti iseseisvusreferendumil ja Eesti kohalikel valimistel ei saa siiski üks-ühele võrrelda. Mõlemal puhul eeldatakse, et sedelile tehtud rist peegeldab valija teadlikku ja analüüsil põhinevat valikut. Kuid referendumil on noorel valijal otsustada vaid kahe põhimõttelise valiku ? „Ei” või “Jah“ vahel. Kohalikel valimistel on aga noorel kaalutluskohti märksa rohkem ning seega on ka põhjendatud valiku tegemine keerulisem.
Üheks oluliseks tahuks, mis võiks viia valimisea langetamiseni Eestis, on Eesti ühiskonna vananemine. Olukorras, kus rahvastiku keskmine eluiga tõuseb ja pensionäridest valijate osakaal suureneb, näeme, et erakondade valimisprogrammides moodustavad üha tähtsama osa sõnumid, mis on suunatud just eakatele ehk kõige aktiivsemale valijagrupile.
Valimisea langetamine võiks ideaalis kaasa tuua mõtteviisi, millega erakonnad valimisprogrammides keskenduksid rohkem ka nooremale põlvkonnale, tasakaalustades seeläbi oma valimismanifeste.
Siiski tuleks enne valimisea alandamist panna paika reeglid, kas ja kuidas võivad uutes oludes erakonnad kampaaniaid läbi viia, seda eeskätt haridusasutustes. Kindlasti peaks vältima olukorda, milles võiksid poliitagitatsiooni subjektideks kujuneda alg- ja põhikooliastmes õppivad lapsed.
Valimisõiguse andmine 16- ja 17-aastastele on aeglaselt kiirust koguv lumepall mitmel pool maailmas. Erinevatel valitsustasanditel on selleni jõudnud näiteks Austria, Saksamaa, Brasiilia ja Argentina, sammu kavandatakse veel ka Maltal ja Norras.